Kui on meri hülgehall

Armastan oma tööd väga, aga... Üks mu kallis klient ütles kunagi, et mu töö on vist keerulisemaid ja tingimustest sõltuvamaid, mida annab ette kujutada - ilm üldiselt, valgus, kõva tuul, vihm, lumi, raagus puud, valguse suund objekti suhtes. Hallus, pilved. Liiga agressiivsed pilved, mis domineeriksid pildil. Lauspilvitu = igav. Pagan küll, vaja oleks peeneid graatsilisi kiudpilvi täna. Kõrvalolevate hoonete või puude varjud, kui valgus on hea, madal soe õhtupäike, aga need varjud tulid... Oh, hea valgus, hakkame pildistama. / 15 minuti pärast - Kuhu päike kadus appi!? Oeh, koju tagasi. /

Pilt: DFDS laev kuldsesse loojangusse seilamas. Järgmine hetk teatab droon silma pilgutamata - hei, aku hakkab tühjaks saama, tulen nüüd koju. Koju tagasi, uus aku, lendu... läinud laev, läinud valgus. Asemel üldine hallus.

Enamasti on vaja droonipilte turunduse või portfolio jaoks ja soov on kas soe päike, sume öine loojangukuma vms.

Blokkerid. Kellegi ekskavaator, pakiauto või prügikonteiner seisab maja ees. Kust see nüüd tuli? Mingi ehitusaed on tekkinud, pidigi olema? Ei pidanud ju? Ööpildistamine - ÜHESKI aknas tuli ei põle, nagu tondiloss. Inimesed juba magavad kõik? Või pole veel üldse tulesid põlema pannudki, valged suveööd? Kas lennuluba on, just selleks ette ennustamatuks ajaks, just sellesse 200m raadiusega konkreetsesse punkti?

Privaatsus. Et pildistada SEDA objekti tuleb minna naaberkrundi kohale, kes võib arvata, et ma hoopis teda luuran. Või kellegi akna taga fassaadi ilu ja peegeldusi pildistades on ehk tegu piilujaga? Kuidas see taktitundeliselt lahendada? 

Ükskord pildistasin Tabasalus kooli ja spordikeskust. Samal ajal pandi kuhugi fb gruppi üles teade stiilis "tulen mina dushi alt ja mingi pervert on drooniga akna taga". Muidugi, ma olingi kortermajale pigem lähedal (paarkümmend meetrit ehk), hoopis teises suunas koolimaja pildistamas ega olnud õrna aimugi olukorrast. Ütlesin, et see olin mina ja miks seda tegin. Viisakalt mõisteti. Seletasin aga just seetõttu, et laiemalt mõistetaks. Muidugi ei saa ma välistada, et ongi ka selliseid tegelasi, kes käivadki luuramas. 

Pilt: Tabasalu kool. Pildistamise käigus postitati FB gruppi teade, et pervert pildistab akna taga dushi alt tulevaid inimesi. Õnneks said pärast asjad selgeks räägitud ja rahu majas.

Teinekord Kohilas pildistasin uusi infralahendusi. Üks vanem veidi karune härra, laigulistes riietes, tuli kurjustama, et miks ma teda pildistan. Olime täitsa avaral alal poe juures, minu droon nii 90-100m kõrgusel. Tema istub all autos ja mina ei tohi teda pildistada. Rääkisin, miks ma siin olen, näitasin ekraanilt, et "sa oled ekraanil paremal juhul täpp ja vaata kui ilus Kohila on". Mõistis, hakkas huvituma ja lausa vaimustus droonist kui see meie kõrvale maandus.

Mõni aasta tagasi pildistasime maastikke Hiiumaal, Sääre tirp. Sai kadreeritud nii ja naapidi. Oma pool tundi. Mingi aja pärast tuli sääre tagant üks maruvihane mees, kes oli seal pikutanud ja vaikset hetke nautinud, droon aga oli tema lähedal taevas muudkui surisenud. Ei teagi, kas arvas, et teda pildistan, aga läbi mu sõimas. Vabandasin viisakalt, et me muudmoodi neid kauneid looduspilte teha ei saagi, kui te tuleb see hetk võtta lihtsalt. Pärast parklas tuli aga rahunenuna ja vabandas. Aitäh Sulle mõistmast.

Pilt: Hiiumaal, Sääre tirp. Siis kui vaikuse nautijat segasime. Ise oleksin ka pahur olnud.

Huvilised. Lähen mina pildistama üht uut spordiparki. Aga seal on lapsed. Lapsed ja ka nende emmed on väga uudishimulikud, tulevad droonile lähedale, selle alla jne. Mina siis muudkui lendan jälle minema. Aga kui emmedele rahulikult seletan, et selle drooni küljes on 4 ketassaagi (propellerid), mis pöörlevad 6000x minutis ning on võimelised nunnusid sõrmekesi katki saagima, saadakse võimalikust ohust kohe aru. See uudishimu on samas nii pagana mõistetav, ma ise käituks ka sarnaselt. Droonid on ägedad! Lihtsalt peab teadma ja arvestama, mis on ohud. Muidugi on ohutus minu, mitte nende laste ja emmede, vastutus, aga ohutuse suhtes harimine on kindlasti ka hea.

Pilt: lastele koolis droonidest rääkimas, ka turvalisusest. Lastele väga meeldis ja mul pärast selg märg, huuh. See intensiivsus! Sügav kummardus, kooliõpetajad.

Turistid. Samamoodi, huvilised. Kusagil vanalinnas avaramalt platsilt lendu minnes hakkab kiirelt kogunema turiste ja muid huvilisi - "look, drone!". Ajas on see õnneks vähenenud, sest droonid pole enam nii uudsed. Siiski tullakse tihtipeale küsima, kui ise parajasti lendan: Kui kõrgele see lendab? Kui kaua aku kestab? Mis siis kui aku tühjaks saab? Kas see 4K videot ka teeb? Mis mudel? Palju maksab. Oooooh. Ma tegin visiitkaardi endale, kus on need küsimused umbes samas järjekorras kenasti peal. Annan selle ja palun - ma pean keskenduma. Tänulikult mõistetakse.

Ilma-valguse-defitsiidist veel. Aga see ilm on vast ikka peamine, mis juhib enim mu tööd ja seda minuga kokku leppimata muidugi. Kujuta ette, et sul on jooksvalt näiteks 20 projekti järjekorras ootamas. Suur osa neist on pigem "hea kui homme saaks, tegelikult oli eile vaja" tüüpi. Aga head ilma, head valgust, annab sügiskuu ehk... 5 päeval kuus ja siis ka loetud tundidel. Eks sõltub kuust, üks aasta oli juunikuus ainult 3 päeva päike väljas ja siis ma olin ka Saaremaal ära. Pärnus päevitustoolide rentimise firmad läksid kõik üheskoos pankrotti ilmselt.

Aga teate, et sellel aastaajal päike ei tõusegi kõrgemale ja kõrvalmaja varjab valguse lihtsalt ära?

Selle maja fassaad on kogu päevase valguskaare taga, sinna jõuab päike heal juhul ainult jaanipäeva varahommikul kell 4, kui kõik magavad ja ma ei saa nende akende taga põristada. Minu eetika ei luba seda.

Pilt: kasutan erinevaid tööriistu valguse ja varjude vaatamiseks. Võib juhtuda, eriti talvisemal ajal, et päikesekaar ei valgustagi kunagi maja fassaadi.

Sõidan mina Pärnusse. Yrno näitab, et wohoo, päike ja kerge pilv. Perfektne, sest pilvisest taevast järgmine on täiesti klaar toores taevas, aga parim on õrnade kiuddpilvedega ja vines valgus. Märjamaalt veidi edasi hakkab kahtlane tunduma, eespool on ees mõistetamatu raske pilvemassiiv. Pärnu piirile jõudes keeran lõplikult otsa ümber - kui tavaliselt on Pärnus päike ja mujal pigem pilves, siis täna on vastupidi. Hästi kulutatud 3h. Põhjus, miks pelgan kaugemalasuvaid töid vastu võtta.

Pilt: yr.no. Kusjuures kunagi ei tea, mis tegelikult tuleb, aga septembris praegu on see pigem usutav. Kasutan muidugi ka ilmateenistuse mudeleid, radaripilte, aga...

Udu. Varahommik, ärkan 6, et jõuda 7ks pildistama. Suvel on hommikused valgused magusad vaid väga väga vara. Isegi 7 on natuke hilja juba. Rooman voodist välja - peab - kohvitops, teele. Kohale jõudes tundub kõik hea, droon käima, üles ja avastad, et taustale planeeritud "lummav merevaade" on paksu udu sees ja mitte midagi pole näha. Oh, lahe, koju tagasi tuttu. Ah mis tuttu, tööle juba, koosolek on 10. Palun veel üks topeltkange topeltespresso, ma olen topeltunine ja -tige!

Tuul. Vaja teha ööpildistamine. Drooni säriaeg võib minna kuni 2 sek. See tähendab, et 2 sekungit ei tohi pilt sensoril absoluutselt liikuda. Üleval on seejuures tuul reeglina kordades kõvem kui maapinnal. See, kuidas droon tuuleg võitleb, tõmbleb, end korrigeerib, on kummardus inseneritööle.

Pilt: ööpildistamine vajab kuni 2 sekundit, et kaadri sisu ei liiguks sensoril mitte üks gramm, ajal mil tuul loobib õhusrippuvat kaamerat ehk drooni edasi-tagasi. See pilt sündis üsna tuulevaiksel ööl Viljandis Fellini lossist. Et tuled võimalikult vähe läbi põleksid, tuli valgusdünaamika tõstmiseks teha erineva säriajaga 5 pilti ja neist HDR kokku panna. Imekombel õnnestus ja isegi lähemad lehed on üsna teravad. Sinna kurjuures oleks lehtede liikumine isegi sobinud.

Aga valgus on hea, lähiajal pilves, mis ma teen... lähen ikka proovin. Ja siis teedki "burst shotte" ehk korraga 5 või 10 pildi seeriad, et äkki vähemasti üks 42 megabaidine fail on terav. Enamasti on ka, eriti uuemate droonidega. Keerulised on olukorrad, kus tuulises pimedas on kaadris midagi lähemal, siis kipub ära värisema, sest droon liigub füüsiliselt tuule käes objekti suhtes liiga palju. Kõrgemalt-kaugemalt tehes pigem õnnestub, üldplaanid.

Olukorra mõistmine. Ma olen tegelikult UX disainer ja aitan mõelda, kuidas äpid ja muud rakendused mugavad oleksid. Seetõttu oskan tihtipeale soovitada mõelda end mingitesse kontekstidesse teises võtmes.

Mõtle ennast sellisesse rolli. Käid tööl, sul on jooksvalt 10-20 tööülesannet vaja lahendada ning see number kasvab. Igaüks võtab nii pool päeva. Aga kontor on kinni - 7-8 kuud täielikult ning rohelisel ajal 24 päeva kuus ja siis ka avatud vaid mõni tund juhuslikel päevadel. Mõneti meenutab ehk seda, mida kogeti koroonapandeemia alguses (vt videot). Tere tulemast minu maailma :)

Ise ka ju inimene. Vähe sellest, emotsionaalselt on siin veel üks aspekt. Suvel, näiteks juulikuus, on sumedad suveõhtud. Tahaks grillida, pere ja sõpradega suve nautida, võrkkiiges tukkuda, ilusaid loojanguid vaadata, sahisevaid kaselehti vahtida, kõrs hammaste ja sipelgas krae vahel. Kuhugi trippima minna. Airbnb Hiiumaa rannikule.

Ja siis tead, et kuigi täna on sume paradiisiõhtu, pean kell 21 minema tegema kuldse tunni pilte ja 23 öiseid pilte loojangukumaga. Jõudes koju vahest 1 paiku öösel. Kui palju raatsid siin töö vs eraelu ohverdada kauneid suveõhtuid, mida mõni aasta on nii napilt? Eks tulebki sätitada, et mõlemat oleks parasjagu. 

Tehnika. Mis värk on, et droon ei tõuse lendu? Mingi bug? Küsib, et "kas oled nõus nende ja nende tingimustega". Olen, olen, aga miks sa seda 27 korda juba küsida ja lendu ei lähe, püha mooses noh?!

Asukoht. Oh wow, siin on kõrgepingeliinid ju. Nende magnetvälja vahelt ma küll pildistada ei saa, drooni kompass ja muu elektroonika ei taha seda kohe üldse. Pärast lendab Hiina tagasi äkki. Ja muide varasemad droonid tegid seda tihtipeale, olukorra nimi on "flyaway". 

Oma pildistamistele teen alati briifi, iseendale. Kui keerulisem, siis joonisena. Aga on ette tulnud, et aadress-täpp kaardil on tundunud midagi, mida pole vaja täpsustada, ent tegelikult oli vaja pildistada seda maja, mis on SELLE maja kõrval, mille just võidurõõmsalt purki said. Oh seda rõõmu, justkui oleksid ostnud just 7 numbrit väiksemad püksid ja tseki ära põletanud. Kusjuures neid pükse müüakse vaid Tartus!

Ma peaks taganema siit veel 5m, et maja mahuks üldse kaadrisse, aga seal on ju teine maja! Oot, kelle kraana siin on? Kõrval ehitavad, däem.

Kuulge, sõbrad, siin on ju 90% puud ees. Ma näen vaid üht akent läbi selle augu seal. 

Pilt: koht, kus alguses tundus kõik võimatu, aga lõpuks tuli äge seeria

Ei, siia ma lennuluba ei saa. Lennujaam on liiga lähedal.

Nii kui siit drooniga kõrgemale tõusen, siis jaa, taga kaugemal on ilus küll, aga kõrval on mingi vana räämas tehaseront koos ilmselt-mitte-legaalse prügimäega. Slogan "Kodusoe merevaatega idüll roheluse keskel" - kullakesed, ma ei saa selles suunas seda pilti ja emotsiooni, päriselt, võimatu - see rõve tehas on seal ju!

Kokkuvõtteks. See blogijutt ongi sellest, kuidas asjas on sees oma võlu ja valu. Ilu nõuab ohvreid, tõesti. Vahest ongi vaja seletada, et kuigi oled järjekorras juba 8s klient pole kuu ajaga sinu piltide tegemiseni veel jõudnud. Mitte laiskusest, vaid va vanajumala riugaste pärast - vaata yrnot, noh, lootusetu perspektiiv. Pealegi tegi sama vanamees ka puugid ja sääsed.

Kõige selle juures ma tegelikult ei kurda ja naudin oma droonitööd enamasti täiega. 8 aastat juba ja ise tunnen, et hakkan varsti ehk jõudma mingile tasandile, kus võib juba rahul olla. Aga ega ei tea ka ju, sest enesekriitika on seni olnud kõige motiveerivam jõud, et olla ikka parem ja parem. Droonivärk on mulle korraga töö ja hobi. Põhitöö on tegelikult mainitud disaineritöö, mis ei sõltu ilmast ega traktoritest. Mõlemad meeldivad hullupööra :)

Pilt tormist: John Towner
Pilt minust: Aivo Allas, Kliff ja Klaus